Hobune ehk koduhobune on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast. Hobustel on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes. Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega kohe hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi saab määrata tema vanust: vanal hobusel on hambad kulunud. Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Allüür on hobuse liikumisviis. Need jaotatakse loomulikeks ja kunstlikeks. Põhiallüürid on samm, traav, galopp. Allüürist sõltuvad hobuse kiirus, veojõud ja vastupidavus. Allüüri puhtus oleneb hobuse närvitalitusest, treenitusest ja eksterjöörist. Liikumisviisi hindamisel vaadatakse sammu pikkust ja sagedust.
Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma. Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks.Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.
Läti Hendriku järgi on lõuna poolt võetud ette sõjaretki, et saada Eesti alalt vastupidavaid ja kiireid hobuseid. Ka ristirüütlid oskasid hinnata eesti hobuse häid omadusi, mida näitab 1223. aastal sooritatud rännak Asti (Burtneki) järvelt Tartusse mitte kohmakatel ristirüütli, vaid väledatel ja vastupidavatel eesti hobustel.
No comments:
Post a Comment